Valmiera

 Valmiera eksisteeris juba XI sajandil. See kuulus muistsete latgalite asustatud Tālava territooriumi. Linn asus suure kaubatee ääres, mis kulges Riia lahest Gauja suunas ülespoole, jagunedes Valmiera taga kahes suunas – Pihkvasse ja Novgorodi ning Tartusse. XII sajandi lõpul algas feodaalne ajajärk Lätis.

1224.aastal - Valmiera kuulub Mõõgavendade ordu alla, kes ehitab Valmiera kivilinnuse.

 Valmiera linna kujunemise alguseks peetakse aastat 1283., mil alustati Valmieras Püha Siimoni kiriku ehitamist, samuti asutas ordumeister Willekîn von Endorp Valmiera lossi (andmed Johann Gottfried Arndtsi Liivimaa kroonika redaktsioonist).

Valmiera saavutas oma majandusliku õitsengu XIV ja XV sajandil ja  märkimisväärne kaubanduskeskus astus Hansa Liitu. Valmieras soodsa geograafilise asendi tõttu (see asus Liivimaa kesklinnas) peeti sageli maapäevade ja linnapäevade koosolekuid.

Aastal 1323 mainiti Valmierat esmakordselt linnana, millel oli oma kohtunik või Riia õigus. See näitab, et see on üks vanimaid linnu Lätis. Linna nimi on erinevatel sajanditel ja dokumentides kirjutatud erinevalt - Wolmaria, Wolmahr, Waldemer, Wolmar. Selle päritolust on erinevaid versioone, millest kaks kõige populaarsemat on:

- Üks on seotud Pihkva vürsti Vladimir Mstislavitšiga, keda 1212.aastal Riia piiskop Albert määras maakonna fogtiks (kohtunikuks).

- Teine räägib Taani kuningast Valdemarist, kellele taevast saadetud lipp aitas võita lahingu liivlastega.

1365.aastal on Valmiera esmakordselt  mainitud dokumentides Hansalinnade liidu liikmena.

14.-16. sajandil on Valmiera tüüpiline keskaegne linn, mis on ümbritsetud kivimüüriga ja kus peetakse regulaarselt Liivimaa linnakoosolekuid ja maapäevade koosolekuid.
 
 
 
 
 
1560.aastal Liivi sõja ajal hävitasid Vene tsaari Ivan Julma väed Valmiera ümbruse, kuid ei suutnud linna okupeerida.

Peale Liivi sõja lõppu 1583. aastal laastatud Valmiera kanti Poola omandatud Cēsise piiskopkonda.

1622. aastal hõivasid Valmiera kuninga Gustav Adolfi väed ja see koos mitme teiste Vidzeme linnadega ja lossidega kingiti Rootsi kantslerile Axel Uxensernile, kelle härja vapp täiendab Valmiera vappi.

XVI, XVII ja XVII sajandi sõjad Venemaa, Rootsi ja Poola vahel, omanike vahetused, katkuepideemiad ja mitmed tulekahjud tõid Valmierale palju kahju. Sellest saab tavaline linn. Olukord hakkas paranema alles peale 1785. aastat, kui Valmiera määrati maakonnalinnaks.
 

1802. aastal Valmiera lähiümbruses toimus ulatuslik põllumeeste protestiliikumine aadlike vägivalla vastu, mida ajaloos nimetatakse "Kauguri põllumeeste rahutusteks".

Linna majanduslik areng kiirenes 19. sajandi alguses. Seda iseloomustab rahvastiku kasv. 1820. aastal elas siin 529 inimest, kuid juba 1897. aastal elas Valmieras 5050 inimest.

XIX sajandi teisel poolel korraldati Valmieras parvede liiklust üle Gauja jõe, hakatakse sillutama linnatänavaid.

1865. aasta suvel avati esimene puidust sild üle Gauja jõe. Linna majanduslikku olukorda parandab Riia-Peterburi raudtee, mis ehitati 1899. aastal ja läbib Valmierat. See edendab tööstuse-, kaubanduse- ja ehituse arengut. Valmierasse rajatakse esimesed tehased ja vabrikud. Valmiera raudteejaama lähedal kasvab uus linnaosa – Kārliena ja Gauja vasakul kaldal - Pārgauja.

XIX. sajandi lõpul ja XX. sajandi alguses avati Valmieras olulised õppeasutused: Valka - Valmiera õpetajate seminar, kurtide kool, naistegümnaasium, reaalkool, kaubanduskool, Liepiņi eragümnaasium ja muud haridusasutused, muutes Valmiera Vidzeme hariduskeskuseks.
 

1905. aastal töötas Läti peaminister K. Ulmanis Valmieras Balti Põllumeeste Ühingus eesotsas H. Endzeliņiga, edendades Läti põllumeeste vahelist koostööd.

XX. sajandi alguses tegutses Valmieras mitu väikest tööstusettevõtet - Veide linakraasimistehas, Līči kudumise ja ketramise töökoda, Pētersoni linaketrusveski. Samuti on palju väiketööstusi ja käsitöökodasid, sealhulgas mitu trükikoda.
Vastavalt 1920.aasta statistika andmetele,  on linnas 422 tööstus- ja 440 äriettevõtet, mis annavad tööd 2037 inimesele (keskmiselt 2,5 inimest ettevõtte kohta). Linn areneb. Endise Valmiermuiža maale ehitatakse kümneid maju. Oma aja suurim ettevõte Valmieras on tehas "Bacon Export".

1922. aastal lisati Valmiera linnale Pārgauja ja Karlovski külad, eraldades need Kauguri maakonnast.

1928. aastal puuriti Valmieras sügav kaev, mis varustab tuntud Valmiera mineraalvett. 1930. aastal elas Valmieras 8,5 tuhat elanikku. Valmiera jääb maakonna keskuseks ka Läti iseseisvumise ajal kahe maailmasõja vahel. 1920. aastatel laiendati linna territooriumi lähedalasuvate linnade arvelt. 1926. aastal kinnitati Valmiera linna halduspiirid. Algavad linna heaolu aastad ja Valmierast saab oluline Põhja-Vidzeme haldus-, majandus-, haridus-, kultuuri- ja spordikeskus. Valmieras tegutseb Põhja-Läti teater, sajad pealtvaatajad kogunevad võistlustele, kus osaleb maailmarekordiomanik - kiirkõndija J. Daliņš.

Aastad 1940 – 1959 olid rasked linnale. Teine maailmasõda  on löök Valmiera linnale. 1944. aastal hävitati 1/3 linnast täielikult ja kesklinn põles maha.

Sõjajärgsetel aastatel ehitatakse Valmiera keskosa uuesti üles. Kogu sõjajärgse perioodi vältel oli Valmiera maakonna keskuseks. Alates 1959. aastast kuulub Valmiera administratsioonile praegune maakonna territoorium.

Aastadel 1960 - 2000 - Viimase poole sajandi jooksul on Valmiera kasvanud kiiresti nii majandusliku tähtsuse kui ka rahvaarvu osas, tunduvalt kiiremini kui teised Vidzeme maakonna linnad, osutudes kogu Vidzeme maakonna tähtsaimaks linnaks.

Praegu on Valmiera linnavolikogu tulnud tagasi oma peaaegu ajaloolisesse raekoja asukohta. Samuti on restaureeritud 1283 aastal ehitatud Valmiera Püha Siimoni kirik, mis on üks vanimaid kiviehitisi Lätis. Mitte kaugel sellest asub Vana apteek - Valmiera vanim puitehitis. Need ehitised koos Liivi ordu keskaegsete lossivaremetega moodustavad linna ajaloolise keskuse.


VALMIERA LINNA ARHITEKTUUR

Valmieras on erinevad arhtektuuri-, ajaloo- ja kultuurimälestised. Valmiera ajaloo tunnistaja on Püha Simoni kirik, mis ehitati 1285.aastal. Liivi ordulossi varemed ja keskaja kindluse jäänused on meeldetuletus Valmiera kesklinna ajaloost 13.sajandist kuni tänapäevani. Säilinud on ainult lossi välisseinte varemed, samuti arheoloogilistel kaevamistel 80-90 aastatel avastatud keldrid ning mõnede hoonete vundamentid. 18.-19.sajandi kesklinna ehitised hävisid 1944 aasta septembris, kui tulekahjus täielikult või osaliselt hävis umbes 30% linna hoontest. Seetõttu on Valmiera linnas säilinud vaid mõned 18.sajandil ehitatud hooned, näiteks Vana Apteek, Walteri maja, Hobupostijaam. Soovitame vaadata ka ehitisi nagu Viestursi ja Valmiera 5. keskkool, SEB panga Valmiera filiaal, Kohtumaja, kino „Gaisma” ja uut kaubanduskeskust „Valleta”.


VALMIERA SÜMBOOLIKA

Valmiera linna vapil on kuldsel taustal roheline pärnapuu, punase härja pea ja kilbid, kus kuvatud Läti puna-valge-punane lipp.
Valmiera linna lipul on sügiskuldne ja rukkilillesinine värv, keskel Valmiera linna vapp. Need on Põhja-Läti (Vidzeme) värvid, mis sümboliseerivad Gauja jõe sinist vett ja kollast varsakapja niidu jõekaldal.
Valmiera logo: sõna VALMIERA esimine täht V on stiliseeritud Gauja jõe voolu siluett ja laine. Jõe laine moodustab pidevalt muutuvat, dünaamilist kõverat, millel on tendents liikuda üles.
 

VALMIERA AJALUGU

Valmiera linna asutamise alguseks loetakse 1283.aastat, kui hakati ehitama Püha Simoni kirikut. Erinevatel sajanditel ja dokumentides on linna nime kirjutatud - Wolmaria, Wolmahr, Waldemer, Wolmar. 1365.aasta dokumentides on Valmiera esmakordselt nimetatud Hansa linna liidu liikmena. 19.sajandi teisel poolel korraldatakse Valmieras parve liiklust üle Gauja jõe, hakkatakse sillutama tänavaid ning avatakse esimene puusild üle Gauja jõe. Hiljem avatakse Valmieras erinevaid haridusasutusi, mis aitavad kaasa Valmiera ja ümbritseva elanikkonna haridusele. Linn rikastub tänu rahvastiku kasvule, luuakse uued tehased. Tõsise löögi Valmiera linnale annab Teine maailmasõda. 1944.aastal üks kolmandik linnast on täielikult hävitatud, kesklinn on maha põletatud. Peale sõda on Valmiera uuesti ülesehitatud. Viimasel poolsajandil on kasvanud kiiresti linna majanduslik tähtsus, kui ka rahvastik. Kasv on olnud kiireim kui üheski teises linnas Vidzeme regioonis, tugevdades kogu piirkonna ning muutudes tähtsamaks ja suurimaks linnaks Vidzeme regioonis.