Naukšēni

Naukšēni mõisakompleksis saab vaadata riikliku tähtsusega kultuurimälestisi - mõisahoonet, hobusetalli, lauta, kellatorni, juustutehast ja parki. Mõisahoone vastas on kohisev purskkaev ja pingid, kus saab lõõgastuda. Mõisapargis kasvavad haruldased puud: korgipuu, Siberi valge lehis, pähklipuu, samuti ka kaitsealused puud - seeder, Euroopa lehis, hõbedane vaher. Sügavamal mõisapargis on näha ka parun von Grote perekonna matmiskohti, millest tänapäevani on säilinud vaid varemed.

Varem asus Naukšēni inimmuuseum Naukšēni mõisas, nüüd leiate seda Naukšēni doktoraadi teisel korrusel, Naukšēni piirkonna ühest kaunimatest kohtadest. Siit leiate ja saate üle elada lugusid Naukšeni inimestest ja mitte ainult neist.

Muuseumi ekspositsioon on ainulaadne selle poolest, et see pole ainult klaasi taga  vitriinides. Siin saate proovida kangastelgedel kudumist ja oma meelepärase värvi kaltsuteki sisse punuda, selga panna Eesti või Läti rahvarõivad ja teha neis fotosid. Te ei saa ära minna enne, kui olete kätte võtnud sulepea ja tindiga kirjutanud. Ja kuidas ilma Naukšēni diskota, mida saab siin muuseumis tantsida!

Kābele lossimägi on iidne Läti lossimägi Rūja jõe kaldal. 20.sajandi 60-tel aastatel kruusa kaevandamine on selle peaaegu hävitanud. Tänapäeval asub siin puhkeala pinkidega, lõkkekohaga ja paadikuur. Mõisa tee poole peal näete parun von Grote kabeli varemeid. Rūja jõe ääres on võimalik jalutada või minna paadiga sõitma, on võimalik ka parvetada.                                                                                                                                                         
 
Piksāri kirik ehitati järk-järgult aastatel 1914–1936, mis valmis kirikutorni ehitusega. Idee Rūjiena koguduse harukiriku ehitamiseks tekkis juba 1881. aastal, kui kinnitati Rūjiena koguduse jagunemine põhja- ja lõunakogudusteks. Ehitustöid alustati 1914. aastal Piksāri raudteejaama lähedal. 1915. aastal valmisid hoone seinad ja pandi katus, kuid edasised tööd katkestas sõda. Sõja ajal kaotati ka varem kogutud vahendeid. Rahaliste vahendite puudumise tõttu ei saanud esimestel sõjajärgsetel aastatel ehitustöid jätkata, ei olnud mille eest uksi ja aknaid  paigaldada. Lõpuks võis 1928.aasta 4. novembril kiriku pühitseda. Pärast kiriku tegevuse peatamist 1960. aastatel kasutati seda hoonet kolhoosi laona, mis hävitas täielikult kiriku siseruumid, kultusesemed. Kirikutorni rist murti maha, aknad olid kinni müüritud, otsaseinad lõhuti maha,  et põllumajandustehnika mahuks lattu sisse. Ehitise,  kui kiriku ainus tunnistaja on tänaseni tornis olev kell, millele graveeritud soov kõlab igavesti Jumala auks ja inimeste rõõmuks. Alates 2003. aasta Nelipühast Piksāri kirikus saab kuulda mitte ainult selle kellahelinat, vaid ka muusikat. Huvipakkuv objekt (igapäevaselt väljastpoolt). Kirik on avatud kontsertide ajal.
Spiģu koobas ja allikas Rūceklītis asuvad Burtnieki ja Valka maakonna piiride lähedal. Ainus teadaolev koobas Seda jõe ääres. See asub punase liivakivikaljus Seda jõe paremal kaldal endise Ķemere - Kārķi tee ääres, kus varem asus Rāmnieki puitsild üle Seda jõe. Puitsild ei  ole tänapäeval säilinud. Koopasse pääseb laudteelt. Allikavesi voolab kiirusega 5 liitrit sekundis. Koobas tekkis tänu allikale Rūceklītis. Vesi on suhteliselt külm, ainult 5,5 kraadi. Allikas ja koobas said oma nime tänu sellele, et mõnikord kostavad koopast äikesetaolised helid, mis on tegelikult seotud selle koha hüdrogeoloogiliste protsessidega. Koopa sissepääsukõrgus on 1,5 meetrit, edasi on koobas 2 meetrit lai ja 7,8 meetrit pikk. Koopa juures on  paljand  väike - kuni 5 m kõrge, mis on  moodustunud tänu allika tegevusele põhipanga nõlval. Paljand koosneb punakast liivakivist. Kivim sisaldab fossiilseid kalajäänuseid. Allikaga liivakivipaljand on ainus selline moodustis avaras ümbruses. Allikas on riikliku tähtsusega põhjavee seirekoht. Jõe ääres on hästi hooldatud puhkeala, mis sobib nii telkimisplatsideks kui ka lõkke ääres puhkamiseks.
Ķoņi mägi on Läti suurim drumliin (drumliinid on liustiku all jääajal tekkinud ovaalsed künkad). Mõõtmed: pikkus 9,6 km, laius 2,4 km, suhteline kõrgus 35 m, absoluutkõrgus 92,6 m üle merepinna. Ķoņi mägi on iidne ja populaarne koht ürituste ja koosviibimiste korraldamiseks. 35 m kõrgusest tipust avaneb avar vaade Burtnieki orule. On huvitav, et seda mäge seostatakse Burtnieki järve legendiga. Legendi järgi soovis Burtnieki järv kunagi asuda  Koņi mäel. Järve kandis tohutu suur, must pull, kes kohutavalt möirgas ja jättis kõikjale oma jäljed, mida võib Ķoņi mäel näha kui sügavaid süvendeid ja neid nimetatakse "järve jalgadeks". Järv uinus ja päev oli täiesti pime. Inimesed oigasid hirmust ja palvetasid, et järv läheks mujale. Jumal kuuletus inimeste palvetele ja käskis pullil viia järve lõunasse. Järv sai selle peale vihaseks ning kõvasti möirates ja norsates ta ootamatult kukkus põldude ja majade peale oma praeguses asukohas.

Läti-Eesti piiril Unguriņi piiripunktis asub Balti maantee mälestusskulptuur Balti tee. Selle autor on metallikunstnik Andris Dukurs. Metallskulptuur avati 2009.aasta 23. augustil ja see on pühendatud 1989. aasta Balti tee mälestuseks. Skulptuuri idee on käest kinni hoidvate inimeste siluetid, mis sümboliseerivad ühtsust.

 

Valmiera kohalik uurija K.Bukums kirjutas 1926. aastal üles legendi Andrecēni Kuradi voodist. Andrecēni kivi koosneb kahest osast, mis on üksteisest 42 meetri kaugusel. Mõlemad osad koosnevad samast kivimist – suurest hallist kristallilisest biotiidigneisist, millel on suured lillakaspunase granaadi, almandiini lisandid.